Reede-laupäev oli väike väljasõit Peloponnesose poolsaarele. Kahjuks veetsime enamuse ajast bussis, kus sunniviisiliselt viidi meid kurssi Kreeka popmuusikaga. Peensusteni, sest üks ots kestis umbes 6h (12h edasi+tagasi) ning kuna saar ise on üpris mägine ja tunneli-majandus pole veel kanda jõudnud kinnitada, siis ühest saare otsast teise jõudmiseks kulus umbes 4h. Ühesõnaga pandi üks CD peale, kus ühel pool laulis Mihhalis ja teisel Sakis... ja nii tunde...
Peamise tähtsusega oli antiikolümpiamängude paiga külastamine, mis on kirjeldamatult võimas, st oli kunagi. Hävitatud sai vist maavärinate ja üleujutuste tõttu nii, et välja kaevati umbes alles üle-eelmise sajandi lõpus. Enne Olümpiat külastasime Nafplioni linnakest, st õigemine sealset kindlust ja ööbisime Tolo linnas (külas?). Väga muhe oli igatahes ja kool hoolitseb meie eest ikka üpris hästi. Kõik ööbimised ja söögid-joogid on stipendiumi sees. Kui alguses, st 3-4 nädalat tagasi, tundusid toiduportsjonid üüratud, siis nüüd küsiks juurdegi, ühesõnaga püksirihmale tuleb uusi auke juurde teha, et kinni läheks.
Kahjuks keeletundides siiani Kreeka elu-olu eriti võtnud ei ole. Peamine rõhk on ... grammatikal. Ikka väga korralikult. Mis on muidugi väga hea aga kuna ma olen viimased aasta aega (nii Iisraelis kui siin) koguaeg üpris kõrge keeletasemega grupis, siis läheb mul kogu jõud üldse aru saamiseks millest jutt käib. Aga avaldasime täna soovi, et võiks enne lõppu rääkida sest tapetud ajakirjanikust ja veidi oikonomiki krisi-ist.