reede, 30. aprill 2010

Ποσειδῶν

Eestis on viimasel ajal mitmeid tooteid stiilis dipikaste a la kreeka, kus purgi etiketil püütakse selle nimi kirjutada kasutades osalt kreeka tähti, mis sarnanevad pildis mingite ladina tähtedega - näiteks E asemel on kreeka suur sigma Σ jne. Mis on iseeneseist veidi naljakas aga veel veidram on näha heebrea tähti sellises stiilis:

Tegemist konserveeritud tuunikalaga, mis ühe Kreeka jumala järgi siin nime saanud. Sellega seoses tuli meelde, et sain juuliks stipi Ioannina keelekursustele. Ilmselt ei julge kohapeal mainida, et tegu on Kreeka valitsuse stipendiumiga kui nad niigi pankrotis on. Ja üldse tuleks vist pigem EL-i või IMF-i selle võimaluse eest tänada.
---

Viimase kuu jooksul olen ainult Haifa-Tel Aviv marsruudil loksunud. Ja Haifa tähendab Karmeli mäe campust, paar korda olen alllinnas turu peal käinud ja korra ka randa jõudnud. Ühesõnaga tahaks väga väga reisida! Sveni siinoleku ajaks on plaane väga palju juba, selleks ajaks peaks lõputöö ka esitatud olema. Esitemene siht on Kinnereti /Galilea järvele velodega tiir ümber teha. Ma kujutan juba ette kuidas me saunalinad rataste sadulatele kinni teibime ja vaiksel sabatipäeval 70km maha uhame. Vaatame seda veel... Aga Masada, Surnumeri, Tel Aviv, Jeruusalemm (ma, häbi tunnistada, pole veel kordagi Yad VaShemis käinud...), Nablus, Akko, Kaisarea ja võib-olla midagi veel.

neljapäev, 29. aprill 2010

Väga lõbus maja Jeruusalemmas.
Tegelikult on need silmad-suu kellad. Suu on päikesekell, mis töötab ainult sõltuvalt ilmast, silmad näitavad küll erinevat aega.


Kuna rabelen hetkel veel mitmel rindel, siis pole eriti aega kirjutada olnud. Aga paar märget, mis vahepeal juhtunud on.

Tundsin siin esimest korda (imeväikest) maavärinat! Muidugi sain ma alles hiljem teada millega tegu oli, ma lihtsalt eeldasin, et mõni hiigelmõõtmetega sõjaväe lennumasin tekitas maandudes või õhku tõustes sellist värinat.

Siis kannatasin paar päeva kevadiste hamsiinide (kõrbetuulte) käes: aknast välja vaadates ei näinud midagi, kõik oli kollane, temperatuurid polnudki nagu eriti kõrged aga peas tundus nagu igavene pohmell kestvat ja vett juues on tunne nagu oleks mu suu kilega vooderatud, nii et ükski veepiisk organismi ei jõua.

Ning kolisin veel viimast korda ühikates ringi. Elan nüüd korteris, mis vajadusel varjendiks võib muutuda. St uksed-aknad on topelt ja seinad on ka nii tugevad, et wifi, mille ruuter asub kõrvaltoas, ei jõua minuni!

pühapäev, 18. aprill 2010

Paar pilti Jeruusalemmast



laupäev, 17. aprill 2010

Sabati hommikul..

..kuskil Netanya lähistel




teisipäev, 6. aprill 2010

Relvad tänaval

Pildikesi igapäevaelust:





laupäev, 3. aprill 2010

Kuidas me Jeruusalemmas kirikusse kinni jäime...


Eeh... plaanisime siis ülestõusmispühadeks Jeruusalemma minna, teenistusi vaadata jne. Reede pärastlõunal nägi Püha Haua kiriku sissepääs selline välja:

Ühesõnaga oli tohutult rahvast. Tohutult! Otsustasime siiski sisse trügida. Kirikus sees oli kõik enam-vähem sama - kõik suudlesid seda kiviplaati, kus Jeesust salviti, pikk järjekord keerles ümber hauakambri jne. Kuhugi mujale sisse minna või üles ronida ei proovinud. Aga kui lõpuks välja otsustasime minna, oli kiriku uks nii ära blokeeritud sisse trügivate inimeste ja kiriku sees korda luua püüdvate inimeste poolt, et no lihtsalt ei pääsenud.

Äkki läks hulluks madinaks, keegi lõi ühel papil mütsi peast, keegi karjus, need kes väljas, tahtsid sisse pääseda ja vastupidi jne. Meie ronisime kõige tagumisse nurka, mingi papi käskis meil tema selja taha minna, naised kiljusid ja värisesid jne. Politseinikud olid küll kirikus sees aga need olid nii noored ja vaatasid sama hirmunud silmadega pealt kui meiegi. Ootasime siis paarkümmend minutit ja vaatasime seda tohuvabohu pealt, võtsime kopsud õhku täis ja trügisime massist läbi.

Kujutate ette, et meil keegi rüseleks, et kirikusse pääseda? Igatahes, otsustasime, et hoiame kirikutest see nädalavahetus eemale (kuigi just sellepärast me Jeruusalemma sõitsimegi). Pealegi on see aasta ida ja lääne kirikutel ülestõusmispühad samal ajal, ehk on mõni muu aasta veidi rahulikum.

Selliseid saiakesi ja muid värvilisi mune müüdi igal pool vanalinnas.

Hiljem lohutas üks tuttav meid, et noh.. kui selliseid asju ei juhtuks, ei saaks Monty Python hiljem sellest filmi teha. Ja muide, tema ja ta perekond (kes on juudid aga üpris sekulaarsed) vaatavad alati pärast sederi-õhtusööki Monty Pythoni The Life of Brian-it. Heheheee =)

Jaffo väravate juures oli suur ekraan ja hunnik plasttoole. Küsisime ühelt araablaselt, mis siin toimuma hakkab. Saime vastuseks: "It's for tomorrow! It's Christmas!" :D

Istusime pärast kogu seda jama siis Läänemüüri ääres mõnda aega, proovisime Kuldse kupliga mošeese pääseda, aga kuna sissepääsu valvab seal Iisraeli politsei, siis sabatil on sinna pääs mittemoslemitele keelatud. Natuke... irooniline. Et (peaaegu) kristlased ei saa moslemite pühakotta, sest juutidel on sabat. Oh, aga seekord küsis keegi meesterahvas meilt, kui müüri juures treppidel konutasime, et kas meil on ikka sabati õhtusöögiks koht olemas. Oli ... aga väga armas temast, et ta meiesuguste eest muret tundis.

Kokkuvõtteks võin tõdeda, et Jeruusalemmas ei hakka mitte kunagi igav. Ja selles kõige pühamas linnas on alati palju põnevam kui Tel Avivis, rääkimata Haifast.

Juudi perekond sabati alguses Läänemüüri äärde ruttamas. Ma tunnen end tõelise hard core turistina, kui neid pildistan nii, et mehed käega nägu varjavad ja sammu kiirendavad.
Aga ehk nad on harjunud sellega ja uudishimu võidab tagasihoidlikuse...

reede, 2. aprill 2010

Täna, Suurel Reedel siis, lähme Jeruusalemma. Kui jõulude ajal Petlemma ei jõudnud, siis saab ülestõusmispühadel vähemalt õiges linnas olla. Kuigi see saab ilmselt väga vaevarikas olema. Laupäeval toimuvat midagi Püha Haua kirikus mingi igavese tulega seoses. Ei saa täpselt aru, pole varem kuulnud ka. Aga ilmselt seda tuld me ei näe, väga kahtlen kas kirikusse ka trügima hakkame, eks seal ole käidud ka varem. See nädalavahetus peaks seal kohutavalt inimesi olema. Kristlastel on juba mainitud pühad, juutidel veel paasapühad kestavad; ma ei julge mõelda, mis Jeruusalemma vanalinnas võib toimuda. Kõige suurem vaatamisväärsus on ilmselt need inimesed, kes Via Dolorosal suuri riste oma seljas kannavad, end Maarjaks või Joosepiks peavad jne. Igatahes, loodan põnevaid pilte saada.