laupäev, 29. mai 2010

Jeeriko - linn 250m allpool merepinda




Eelmise neljapäeva hommikul sõitsime Jeruusalemma ja sealt edasi Ida-Jeruusalemma, et Nabulusse-Jeerikosse jõuda. Nabulus jäi kahjuks plaanist välja peamiselt raha- ja ajapuuduse tõttu.


Kuna ma olen siiani segaduses kõige suhtes, mis puudutab Palestiina alade ühistransporti, siis juhtus nii, et peale pikka-pikka tingimist sõitsime Jeerikosse taksoga. Nimelt on vist viimased 10 aastat Läänekaldal liiklemine üpris keeruline, kui just isiklikku autot pole. Ühistransport on küll olemas aga lugematud Iisraeli kontrollpunktid teevad selle väga keeruliseks. Tuleb bussist välja astuda, kontrollpunkti oma kottidega kõndida, seal väga, väga tükk aega oodata kui lõpuks sina jutule saad, siis kõikvõimalikele piiripunkti töötajate küsimustele vastata ja hiljem see sama buss üles otsida, millega sõitu alustati. Minu LP (Lonely Planet) eriti abiks ei olnud, sest see anti välja 2005.aastal ning soovitab ka Gazat (mis on suletud põhimõtteliselt kõikidele) külastada, rääkimata siis teede- ja transpordi andmetest, mis on väga aegunud.


No igatahes, sõitsime Jeerikosse. Tee peal pilte ei teinud aga tee algas Jeruusalemma vanalinnast, mis on umbes 760m kõrgusel merepinnast ja lõppes Jeerikos, mis on maailma madalaim linn, 260m allpool merepinda. Ja vahepeale jäi tõeline kuumaastik. Jeeriko asub Surnumere põhjapoolses otsas, mereni jääb vist umbes 3km ja tegemist on suhteliselt kõrbega.

Kaamel prügihunnikus.

Jeeriko külje all asub üks mägi, kus Jeesus olevat 40 päeva Saatana kiusata olnud. Sealsed kloostriteenijad (ma ei tea täpselt, kas nad mungad olid) on tänapäeval peamiselt katoliiklastest turistide kiusata. Hah, ja meid ei lastud enne kloostri uksest välja, kui olime uksehoidjale paar münti andnud!

Hostel oli üle ootuste kräpp. Ikka väga. Toas ei seisnud midagi otse ja vannitoas puudusid mitmed luksused nagu duššiotsik ja aeg-ajalt ka vesi. Hind ei olnud ka just üle ootuste odav.


Hosteli tuba



Õhtul istusime tänava...kohvikus? ja suitsetasime nabani ulatuvat vesipiipu. Hind oli üle ootuste odav =)


See pilt on tehtud Jeruusalemmas, Jeerikos sellist rohelust ei ole.

neljapäev, 27. mai 2010

Rattamatk ümber Galilea/Kinnereti järve

Kuna teisipäev-kolmapäev (18.-19. mai) olid pühad (Shavuot/Nädalate püha) siis sõitsime esmaspäeva õhtul Tibeeriasesse. Hommikul laenutasime rattad ja hakkasime umbes 9 ajal põhja poole liikuma, et Galilea järvele tiir ümber teha.

Vaade Tiberiasest vastaskaldale

Sõitmine päripäeva oli väga õige otsus, sest alguses ja ka teekonna keskel oli tõuse (ja languseid) väga palju, viimased 20-30km oli aga lauge. Teistpidi sõites oleks ikka väga raske olnud.

Kolmveerand maast sõitsime autoteel, mis on õnneks väga laiad. Hostelist saime ühe väga rõõmustava kaardi, mille peale olid märgitud ka kõik rattarajad, mis ..... veel ei ole valmis saanud! Aga kunagi kauges tulevikus saab ilmselt tükk maad põhjakaldal ilusasti rannaäärt mööda sõita.

Ilm oli super. Soe aga pilves, seega päike väga liiga ei teinud.

Kahju on veidi ainult sellest, et me põhimõtteliselt tegime ainult tiiru ümber järve. Ei peatunud ühegi vaatamisväärsuse juures, sest 1. ma olen pooli neist juba näinud, 2. kui tempo on sees, siis noh, peatuda selleks, et sõita üles mäge ja näha koos 100 saksa turistiga ühes kirikus üht kivi, kus Jeesus kala ja leiva imet tegi.... Nooh, ei olnud jaksu ega aega. Kui tahaks midagi näha (ja näha on, Kapernauma kirikud, Mäejutluse kirik (Mount of Beautitudes), umbes 2000aastane laev, mis Kinneretist leiti ja mis teatud põhjustel suhteliselt ühes tükis ja terve on jne jne), peaks umbes 2 päevase tripi tegema ja öösel järve kaldal telgis näiteks ööbima.

Paadimatk Jordani jõel

Ühesõnaga, kell 6 õhtul olime Tibeeriases tagasi, 60-70km selja taga ja väga uhked. Hostelis kohtusime aga ühe 60-70 aastase mehega, kes oli samal päeval Akkost Tibeeriasesse vändanud. Ta nimelt reisiski ainult rattaga. Eelmine suvi oli ta Itaaliast Tallinnasse lennanud ja sealt pooleteise kuuga tagasi Itaaliasse sõitnud!!! Seega... jäid hetkeks meie saavutused veidi varju. Mees sõitis muidugi võidusõidurattaga.

laupäev, 15. mai 2010

Pilte Jeruusalemmast


Läänemüür
Hea vaate saamiseks Kaljumošeele ronisime Oliivimäe tippu. Mäe nõlval taksojuhtide hõigatud 3km sai tegelikkuses umbes 500m. Vaade oli ilus - ümberringi tuhanded hauad, tervet mäge ümbritseb ühelt poolt juudi surnuaiad, sest traditsiooni järgi pidavat need, kes sinna on maetud, esimestena üles tõusma, kui Messias saabub.

Vaade Oliivimäelt

Keraamikapood vanalinnas

Lihakarn, eelmise poe kõrval

Koolilapsed

Pilte Akkost



esmaspäev, 10. mai 2010

Kosher Nikita




teisipäev, 4. mai 2010

Vabandust, te pillasite oma padrunid...

Täpselt nii pidin ühele sõdurtsikile tänaval järgi hüüdma. Ma ei tea kas selle vidina (selline suur natuke kumer salv) sees padrunid ka olid (st kas nad võivad neid tänaval kanda, ilmselt vist ikka) aga ta ütles aitäh ja pani salve relva külge tagasi.

Paar päeva tagasi näidati Haifa kinos väikese Eesti filmifestivali raames ühe sessiooni käigus filmi Ajameistrid ja multfilme Hiirejaht, Park ja Operaator Kõps seeneriigis. Selle viimase pärast läksimegi Gruusia mükoloogidega kinno. Kahjuks polnud multfilmidel subtiitreid ja Kõpsu seiklustes on juttu ju palju. Natuke arusaamatuks neile vist jäi aga vähemalt teavad kõik kinoskäijad nüüd sõna 'punapuravik' :D

Ning järgneva 5 päeva jooksul on mul kavas: heebrea keele test, essee Holokausti kirjanduse kohta, eksam aines Arms Control in Nuclear Realm (väga huvitav aga ka väga raske, kunagi kirjutan pikemalt) ja viimaks magistritöö, mida tuleb veel ohtralt lihvida!!! Viimase puhul tuleb Tartu heade inimeste abi kasutada selle välja printimiseks, köitmiseks, dekanaati toimetamiseks ja CD-le kirjutamiseks ja tänan neid juba ette.