Kuidas me Jeruusalemmas kirikusse kinni jäime...

Eeh... plaanisime siis ülestõusmispühadeks Jeruusalemma minna, teenistusi vaadata jne. Reede pärastlõunal nägi Püha Haua kiriku sissepääs selline välja:

Ühesõnaga oli tohutult rahvast. Tohutult! Otsustasime siiski sisse trügida. Kirikus sees oli kõik enam-vähem sama - kõik suudlesid seda kiviplaati, kus Jeesust salviti, pikk järjekord keerles ümber hauakambri jne. Kuhugi mujale sisse minna või üles ronida ei proovinud. Aga kui lõpuks välja otsustasime minna, oli kiriku uks nii ära blokeeritud sisse trügivate inimeste ja kiriku sees korda luua püüdvate inimeste poolt, et no lihtsalt ei pääsenud.

Äkki läks hulluks madinaks, keegi lõi ühel papil mütsi peast, keegi karjus, need kes väljas, tahtsid sisse pääseda ja vastupidi jne. Meie ronisime kõige tagumisse nurka, mingi papi käskis meil tema selja taha minna, naised kiljusid ja värisesid jne. Politseinikud olid küll kirikus sees aga need olid nii noored ja vaatasid sama hirmunud silmadega pealt kui meiegi. Ootasime siis paarkümmend minutit ja vaatasime seda tohuvabohu pealt, võtsime kopsud õhku täis ja trügisime massist läbi.

Kujutate ette, et meil keegi rüseleks, et kirikusse pääseda? Igatahes, otsustasime, et hoiame kirikutest see nädalavahetus eemale (kuigi just sellepärast me Jeruusalemma sõitsimegi). Pealegi on see aasta ida ja lääne kirikutel ülestõusmispühad samal ajal, ehk on mõni muu aasta veidi rahulikum.

Selliseid saiakesi ja muid värvilisi mune müüdi igal pool vanalinnas.

Hiljem lohutas üks tuttav meid, et noh.. kui selliseid asju ei juhtuks, ei saaks Monty Python hiljem sellest filmi teha. Ja muide, tema ja ta perekond (kes on juudid aga üpris sekulaarsed) vaatavad alati pärast sederi-õhtusööki Monty Pythoni The Life of Brian-it. Heheheee =)

Jaffo väravate juures oli suur ekraan ja hunnik plasttoole. Küsisime ühelt araablaselt, mis siin toimuma hakkab. Saime vastuseks: "It's for tomorrow! It's Christmas!" :D

Istusime pärast kogu seda jama siis Läänemüüri ääres mõnda aega, proovisime Kuldse kupliga mošeese pääseda, aga kuna sissepääsu valvab seal Iisraeli politsei, siis sabatil on sinna pääs mittemoslemitele keelatud. Natuke... irooniline. Et (peaaegu) kristlased ei saa moslemite pühakotta, sest juutidel on sabat. Oh, aga seekord küsis keegi meesterahvas meilt, kui müüri juures treppidel konutasime, et kas meil on ikka sabati õhtusöögiks koht olemas. Oli ... aga väga armas temast, et ta meiesuguste eest muret tundis.

Kokkuvõtteks võin tõdeda, et Jeruusalemmas ei hakka mitte kunagi igav. Ja selles kõige pühamas linnas on alati palju põnevam kui Tel Avivis, rääkimata Haifast.

Juudi perekond sabati alguses Läänemüüri äärde ruttamas. Ma tunnen end tõelise hard core turistina, kui neid pildistan nii, et mehed käega nägu varjavad ja sammu kiirendavad.

Aga ehk nad on harjunud sellega ja uudishimu võidab tagasihoidlikuse...