Matk oli äge. Turnisime kaljude peal, jõe orgudes ja miini- väljade vahel. Jalad on siiani valusad ja terve nägu ja kere sipelgate- sääskede jm tundmatute satikate hammustustest punne täis (magasime palja taeva all). Käsna Kalle tegi oma tööd mitte just kõige paremini. Küpsetasime endale õhtul ise süüa (st nagu kõik - kotletid, pita-saiad, riis, salatitest rääkimata - tehti ise).Teine päev turnisime samas kohas, kus ma eelmine aasta käisin. Oli sama õudne. Jällegi oli kaasas turvamees ja puha, kes kohtades, kus vette tuli hüpata, pakkis oma revolvri ilusti kilekoti sisse, et see märjaks ei saaks (nagu tegid ülejäänud oma lõunasöögi ja riietega). Giid oli ka mõnusalt sarkastiline - ütles, et olime vääga tore grupp ja et ilmselt poel Golaani kõrgendikel nii põnev olnud aastast 1967 (kui oli 6-päevane sõda). HehHeebrea keele viimane eksam on 31. detsembril kell 10. Nii et... Ma ei tea veel. Natuke jama. Kuigi ma arvasin, et see nii ongi.
Ilmad on endiselt ilusad ja palavad. Hommikuti on klassiruumides hea olla, siis alles pannakse konditsioneer tööle, aga keskpäeval ja õhtust rääkimata on neis kohutavalt külm.
Eile algas tavalises ülikoolis semester ja terve campus on rahvast paksult täis. Siin elab um 1000 üliõpilast ja terves ülikoolis õpib neid um 18 000.
2 Comments:
Nossa!! Kõlab küll kriipilt!!! Aga ülilahe! :)
Vaatas pilte ja nendib, et pole midagi uut siin päikese all: sama giid lõpetas sama tripi meile 6 aastat tagasi täpselt sama kokkuvõttega. Kas ta 5 aastat tagasi ka neid sõnu kasutas, ei tea, ma siis ei käinud.
Postita kommentaar