Jerusalem

Neljapäeva õhtul sõitsime ühe tšehhi tüdrukuga Jeruusalema. Reede hommikul kasutasime viimast võimalust bussiga sõita (ööbimiskoht oli kesklinnast um 1h jalutuskäigu kaugusel), uitasime turu peal ja pärast ultra-ortodoksete linnaosas Mea Shearim. Kõik kohalikud olid väga imestunud, kui ma neilt teed küsisin ja vaatasid ülevalt-alla, kas me ikka vastavalt riides oleme. Olime, mulle öeldi, et olen properly dressed (seelik ja pikkade käistega pluus). Aga Mea Shearimist... ootasin vist rohkemat. Igal pool hoitatakse, et see näeb välja nagu 19. sajandi juudigeto kusagilt Ida-Euroopast, et naisi, kes viisakalt riides pole hakatakse äärmuslikel juhtudel kividega loopima, pilte teha ei tohi, telefoniga rääkimisest maksab hoiduda (igasugused tehnikavidinad, mida paarsada aastat tagasi ei tuntud, maksab kotis hoida). Aga ei midagi rabavat, igal pool olid autod ja ATM-id jms. Kuigi jah, mustades kuubedes ja nendes imelikes ümmargustes karvastes mütsides mehi oli igal pool. Üleüldse käis suur sagimine, sest paari tunni pärast algas sabat - iga täiskasvanu kohta oli tänaval umbes 3-4 väikest last, um 4-5aastaseid poisikesed, kes samamoodi riides nagu nende isad ning kelle oimulokid olid pikemad kui käsivars.


Pärast seal ringiuitamist hakkasime varsti Läänemüüri poole kõndima. Jõudsime ilusasti enne sabati algust kohale, saime paar pilti teha (sabati ajal on keelatud töö tegemine ning müüri ääres valvavad valvurid, et kõik neist käskudest kinni peavad - nt on keelad mobiiliga rääkimine, piltide tegemine ja kirjutamine). Siis hakkasime otsima, kes keegi tahab meid endale sabati õhtusöögile kutsida. Püüdsime ära arvata, kes näeb rohkem kohaliku moodi välja ja läksime küsisime. Aga kõik 'kohalikud' olid pärit NYC-st. Ja väga ortodokssed. Kuuldes, et me ei ole juudid langes nende huvi meid enda juurde kutsuda üpris märgatavalt (kuigi keegi neist kolmest, kellega rääkisime, ei olnud ise õhtusöögi korraldaja, seega ka mitte küllakutsuja rollis).
Ja seal oli ikka igasuguseid - üks naistest, 30a 5 lapse ema NYC-st, väitis et Ameerikas räägivad nemad sellist keelt nagu jewish. Kui ma küsisin, et kas ta mõtleb jidišit (mis see tegelikult kõla järgi oligi), jäi ta endale kindlaks, et see on siiski jewish. Igatahes, hakkasime juba lootust kaotama. Müüri ääres oli tohutult rahvast, nii naiste kui meeste poolel, kõik laulsid ja tantsisid ja palvetasid ja meie külmetasime ja kõhud olid tühjad. Lõpuks hakkasime koos massiga minema liikuma, pea-asi, et kuhugi sooja saaks. Olin juba leppinud, et sööme kusagil araabia püstijala baaris mingit kohalikku kiirtoitu, tegime veel viimase katse ja seekord õnnestus vähemalt see, et kaks tüdrukut, kellel ei olnud meile küll õhtusöögi kohti pakkuda, hakkasid ise inimestelt meie kohta küsima kuni lõpuks õnnestuski.

Ja kuidas veel - kahjuks pole õhtust pilte, sest kuigi sattusime üeh väga-väga noore abielupaari kodusse (tüdruk oli 21a) olid nad samuti väga ortodokssed ning juba õhtusöögi alguses arutasid nad millist korgitseri võib kasutada, st milline neist ei kuulu sabatikäsu rikkumise alla ja kas filtreeritud vett tohib juua, st veefiltrit kasutada. Samuti ei saanud me teineteise kontakte üles kirjutada. Igatahes oli tegemist väga toredate austraallastega, kes paar kuud taga abiellusid ja nüüd Jeruusalema vanalinnas, umbes 3min kaugusel Nutumüürist, hästi ilusas korteris elavad ja ješivas (juudi relig. kolledž) õpivad. (Noor)mehel oli suuuur täishabe ees, must kübar peas, luges kõige pikemaid palveid söögi alustuseks ja lõpetuseks, tüdruk nägi välja nagu iga teine 21. aastane aga käitus nagu korralik 'juudi ema' - oli umbes 5 käiguse õhtusöögi ette valmistanud ja tõstis igaühele koguaeg toitu juurde. Ja õnneks polnud me ainsad kontvõõrad sest ülejäänud kolm külalist olid samal viisil oma tee nende juurde leidnud. Kolm Pärsia päritolu Ameerika juuti, kes samti Jeruusalemmas ješivas õppisid. Tuli välja, et need austraallased olid otsinud just meiesuguseid kontvõõraid, keda enda juurde kutsuda aga kaks olid just viimasel minutil ära öelnud. Igatahes, õhtu oli väga tore ja põnev, kõike ei viitsi siin kirjutada, mis tegime ja rääkisime. Kui meelde jäi, millises vanalinna teedelabürindis nad elasid, siis tahaks sinna kindlasti veel minna.

Laupäeval tahtsime Kaljumošeesse minna aga kuna viimastel nädalatel (või kuudel?) on Jeruusalemmas pinged jälle üleval olnud ei lastud meid sisse aga paari päeva pärast peaks see vist kõigile külastajatele jälle avatud olema. Kolasime natuke Ida-Jeruusalemmas, st väljaspool vanalinna, mis oli kui hoopis teine linn - peamiselt, kui mitte ainult, palestiinlastega asustatud ning seal käis elu täie hooga ning sabatist polnud lõhnagi, samas kui juudi linnaosas oli täielik haudvaikus.

Ja kuigi sabati lõppedes on alati kohutav trügimine bussijaamades, saime laupäeva õhtul esimese bussiga (6.30) tagasi Haifasse.

Kipa pood. Üks selline meistriteos maksab 60seeklit. Seega ei hakka neid suveniirideks ja kingitusteks ostma.

Leiud araabia linnaosast:


Knafe - kohutavalt hea aga jube magus araabia maius.


Marineeritud lillkapsas.